Üks põhjusi, miks paljud inimesed Nepali reisivad, on mäestik ja matkamine mägedes. Kõige populaarsemad matkarajad on Annapurna Circuit ja Annapurna Base Camp Annapurna kaitsealas ning peale selle Everest Base Camp, kuna paljud tahavad näha kõrgeimat mäge oma silmaga. Loomulikult on regioone, kus matkata veel, aga eelnevad on kõige rahvastatumad.
Otsustasin ka ise Annapurna regiooni matkama minna, aga matkaraja valikuga oli esialgu keerulisem. Annapurna Base Camp ehk ABC tundus kohati igav just selle populaarsuse ning ülerahvastatuse tõttu. Teisalt Annapurna Circuit tundus mulle kui algajale matkajale liiga pikk. Pokharas hostelis olles kuulsin Mardi Himal Base Camp Trekist ja otsustasin selle kasuks. Lõpuks läks nii, et matkasin pärast Mardi Himalit veel edasi Landrukist Jhinuni, mis on osa teekonnast ABC-ni, ja sealt edasi Poon Hillile. Olen eriti rahul, et võtsin esimesena ette just Mardi Himal treki ja julgen soovitada seda ka teistele.
Mardi Himal on kõigest 5587 m kõrgune mägi Annapurna alal. Mardi Himal Base Camp matkarada avati 2012. aastal, seega on tegu suhteliselt uue ja mitte veel nii populaarse rajaga. Kõrgeim altituud, kuhu jõutakse, on 4500 m. Matk on tehtav 4-5 päevaga. Neile, kellel palju aega pole, on see väga hea võimalus mägedesse minemiseks. Väga suur osa inimestest, kes ei taha pikalt matkata, otsustab Poon Hilli kasuks. Kuna see on vanem rada, saab see netis ja igal pool rohkem reklaami. Olles nüüd käinud mõlemal, julgen Mardi Himalit kohe kindlasti soovitada. Poon Hill on peamiselt treppidest üles ja alla kõndimine ning lumiseid mäetippe näed kaugelt. Samuti on see niivõrd üle rahvastatud.
Üldiselt alustavat paljud matkajad kõndimist Deuralist või Kandest, mina ja mu matkakaaslane alustasime aga teiselt poolt mäge Kalimatist meie tuttava soovitusel. Kuna mu matkakaaslasel oli renditud mootorratas, saime sellega Kalimatini sõita. Muidu tuleks Pokharast bussiga Lumreni sõita ja sealt kõndida. Kalimatist kõndisime Forest Campini ja jäime sinna ööbima. See osa teekonnast viis peaaegu sõna otseses mõttes läbi džungli ja meil õnnestus isegi ära eksida. Nagu mainisin, valisime natuke teistsuguse raja. See ei olnud nii hästi tähistatud ja inimesi metsas ei olnud, et oleks saanud küsida õiget teekonda. Kui me ei olnud umbes 40 minuti jooksul ühtegi märki (sinine ja valge värv puudel, kividel vms) näinud, hakkasime kahtlustama, et oleme eksinud. Seejuures oli natuke raske ka õiget tagasiteed leida ning peale selle hakkas vihma sadama. Õnneks leidsime õige tee üles ja mõistsime hiljem, et kui oled õigel rajal, siis on see piisavalt lai, et mitte saada erinevatelt taimedelt kõrvetada või kriimustada. Seega kui otsid natuke rohkem põnevust, siis soovitan kõndida läbi Kalimati Forest Campini.
Forest Campis on kolm erinevat teemaja (Tea house)/hostelit, kus ööbida. Reegel on see, et seal, kus ööbid, sealt peaksid ka toitu tellima, muidu pead umbes 5 eurot ööbimiskoha eest juurde maksma. Me olime enda hostelis ainukesed kliendid. Järgmise päeva sihtkohaks oli nii meile kui ka teistele matkajatele High Camp, mis on viimane ööbimiskoht enne Base Campi “vallutamist”. Forest Camp asub kõrgusel 2550 m, High Camp aga 3600 m. Tee peale jääb ka teisi teemaju, kus lõunat süüa või teed juua. Forest Campist High Campini jõudmine võttis meil aega umbes 6 tundi.
High Campis on tunda, et õhk on hõredam ja ilm tunduvalt külmem. Õnneks on tekid ööbimiskohas päris paksud, seega enda magamiskotti pole otseselt vaja kaasa vedada. Alustasime Base Campi suunas liikumist järgmisel hommikul kell pool viis, kui väljas oli veel pime. Lasime õhtul endale kaasa teha tiibeti leiva ning võtsime ühes palju müslibatoone. Base Campi jõudmine võtab aega umbes 5 tundi ning sealt tagasi tulemine 3 tundi. Vahepeal mingeid ööbimis- ega söömiskohti pole. Pärast 2 tundi matkamist jõudsime kohta, kus oli telgike, kust oli võimalik saada sooja teed ja kohvi. Ehk umbes poole 7 paiku hommikul tegime väikse hommikusöögi peatuse ning nautisime vaadet mägedele. Väga kaua seal peatuda ei saanud, kuna hakkas päris külm. See on üks põhjus, miks tasub soojem jope kaasa võtta.
Hetkel, kui me jõudsime teetelgini, oli ilm päris selge ning nägime ka Fishtaili. Kõigest 10 minutit hiljem, kui osad teised matkajad saabusid, oli Fishtail peamiselt udu/pilvede taga. Niimoodi see mägedes on: kunagi ei tea, milline ilm järgmisel päeval on või milliseks see kas või 10 minuti pärast pöördub. Seepärast ongi tähtis minna hommikul vara, kuna siis on tavaliselt selgem. Teekond Base Campini kulges peamiselt mööda mäeharja. Base Campi jõudsime umbes kolmveerand 9 paiku. Siis oli ilm veel enam-vähem selge, aga tagasitee kulges juba täielikus udus (või pigem pilvedes). Kui Base Campi suunas kõndides nägime lumiseid mägesid, siis tagasi tulles ainult mõned meetrid kaugemale.
High Campi jõudsime tagasi umbes kella 11 paiku. Sõime seal lõunat ja puhkasime natuke ning otsustasime edasi kõndida Low Campini, kust järgmisel hommikul kas ära koju minna või teekonda mingis muus suunas jätkata. Nimelt otsustasin mina üksi Annapurna regioonis edasi matkata, aga mu matkakaaslasel tuli tagasi Pokharasse pöörduda. Mina tulin neljandal päeval Low Campist alla Landrukini.
Kui tervis ei võimalda, ei pea otseselt Base Campini minema. Juba teetelgi juures olles on vaade mägedele päris võimas. Samuti võib kõndida lihtsalt edasi upper viewpointini. Vaade ja tee on suht sarnane sealt edasi. Base Campis on lihtsalt märk, et oled Base Campis ning võid enda jaoks matka sooritatuks lugeda. Mul endal ja ka paljudel teistel suuremat mäehaigust ei olnud. Pea käis ringi ja oli tunda, et jaksu nii palju ei ole. Küll aga ühel matkasellil hakkas enne Base Campi paha ja isegi hiljem High Campis tagasi olles ta oksendas. Seega võib mäehaigus tunda anda küll, nii et pole mõtet sundida end minna kindlasti Base Campini välja.
Lisan ka natuke pilte, aga neile, kes plaanivad minna Mardi Himalile matkama, soovitan mitte vaadata. Samuti tuleks arvestada, et pildid ei anna edasi seda vaatepilti ja võimsust ja ilu, mis sealt päriselt avanes.
Namaste Nepal 