Minu neljakuuline pilguheit Nepali saab võimalikuks tänu GLEN projektile, mida koordineerib Arengukoostöö Ümarlaud ning rahastab ASA
Kohalikku muusikat võib kuulda pea kõikjal. Eriti bussiga sõites. Harvad on need korrad, kui bussis valitseb vaikus. Muidugi võivad vahepeal kõlada ka läänelikud poplood, aga enamus ajast lastakse siiski nepali või india lugusid. Samuti kõlab muusika üle kogu küla, kui kellelgi on mingi üritus kodus. Näiteks, kui õnnistatakse sisse oma uut elamut, kuhu kõik lähikondlased on kutsutud.
Need kaks allolevat lugu on minu siinolekul olnud ühed kõige enam kõlavad lood:
Thamel on see Kathmandu linnaosa, kus sind kui turisti tüüdatakse. Võiks peaaegu öelda, et Thamel ongi mõeldud turistidele, mis oleks aga muidugi vale. Thamelis on hostelid, sajad suveniiripoed, matkatarvete poed, joogastuudiod, mõnusad kohvikud ja restoranid ning peopaigad- kõik, mida üks turist lahedaks äraolemiseks vajada võiks. Seepärast üritavadki paljud kohalikud seal just sulle oma kaupa pähe määrida või tulevad uurima, kas sul juba mägedes trekkimiseks giid on olemas. Vahel tahavad ka niisama juttu ajada.
Tavaliselt ma ei viitsi kõigi nende ligi astujatega suhelda, aga kord ootasin üksi poe ees, kui otsustasin ajaviiteks erandi teha. Korraga hakkasid minuga rääkima kaks omavahel võõrast inimest. “Where are you from?” (Kust sa pärit oled) on esimene küsimus, mida alati küsitakse. Kohati ma lausa vihkan seda küsimust, kuna enamus nagunii ei tea Eestit. Vahepeal küsin ma kavalalt vastu, kas tead, kus see asub või seletan kohe otsa, et see asub “in North-East Europe near Finland”. Kui ütlen, et see on väike riik, on nepallased kohe eriti üllatunud: “Väiksem kui Nepal?” on alati hämmastus minu väitele. Minu jaoks on Nepal oma pea 30-miljonilise rahvaarvuga päris suur riik, aga arvestades, et see asub kahe maailma suurriigi vahel, siis ei saa tõesti imestada, et nad oma rahvust ja riiki väikseks peavad.
“From Estonia,” vastasin neile. “It’s a small country (see on väike riik)” vastas üks neist. Muidugi sa arvad, et see on väike riik, kuna sa lihtsalt ei tea seda, mõtlesin endamisi. Küsisin vastu, kas nad teavad, kus see asub. Nad ei teadnud, aga see sama mees, kes ütles, et see on väike riik, vastas, et tema vend on Eesti konsul. Mõtlesin endamisi, et minu teada sellist asja küll siin olla ei saa. Laskusin isegi teise mehega vestlusesse ja seletasin talle, kus Eesti asub- kui see eelnev lause siiski rahu ei andnud.
-“Mis mõttes su vend on Eesti konsul?” (Nepalis ei tähenda “vend” kohe seda, et jagatakse ema või isa- vend võib olla ka inimene, kellega on koos üles kasvatud.)
-“Jah, ta on Eesti aukonsul”
-“Ei, see ei ole võimalik, siin ei ole mingit saatkonda ega ametlikku esindust. Ja kas sa mõtled tõesti Eestit? Ma arvan, et sa ajad selle mõne teise riigiga sassi.”
-“Jah, Eesti. Tule, see on siinsamas lähedal, ma võin sulle näidata!”
Mõtlesin, kas see on ohutu niimoodi võõraga kaasa minna. Samas oli tänav rahvast täis, seega mis minuga ikka juhtuda saab, mõtlisklesin omaette. Nii ma siis otsustasingi talle järgneda, sest uudishimu ei andnud rahu. Arvasin, et isegi, kui ta vend on tõesti konsul, on see lihtsalt mõne teise riigi oma. Tee peal hakkasin mõtlema, et olen ikka loll küll. Mis siis, kui hoopis mu tandempartner Darja oleks siin olnud ja ta oleks vastanud, et ta vend on Sloveenia konsul? Äkki on see ikkagi mingi petuskeem? Aga kui tõesti on seal mingi konsulaat, siis peaks sellele ka viited olema, arutlesin jällegi endamisi. Seega saan ma enne veenduda, kas asi on ohutu. Nii ma siis jätkasin tema kannul kõndimist, kuni jõudsime kohta, kus pidime majja sisenema ja trepist üles minema.
Igasugused viited konsulaadile puudusid. Viidad näitasid, et teisel korrusel asub matkafirma. Rohkem rahvast ümberringi ei olnud, seega mõtlesin, et ei, ma ei saa ju ikkagi trepist üles kuhugi võõrasse ja isoleeritud kohta minna. “Tule-tule, see on siin, teisel korrusel!” kutsus mees õhinal. Kahtlevalt sammusin ikkagi trepist üles, kus avanes uks kontorisse. Nägin kaht vanemat härrat omavahel juttu ajamas ja mu skeptiline olek leebus. Sain aru, et tegemist on korralike härradega, kes peavad mingisugust koosolekut. Üks neist tuli minuga rääkima. Küsis, kust ma pärit olen. Kui kuulis, et olen Eestist, kutsus mind veel omakorda edasi kontori taharuumidesse. Tolleks hetkeks oli mu kahtlus täielikult kadunud ja sisenesin veel edasi tagumistesse ruumidesse. Ja seal see oli! Ukse kohal rippus silt: Honorary Consul of the Republic of Estonia.
Milline meeldiv üllatus oli leida killuke Eestit Thamelis. Rääkisime aukonsuliga natuke juttu ja ta palus mul kirjutada külalisteraamatusse, kuhu viimane sissekanne oli tehtud rohkem kui aasta tagasi. Tuli välja, et tal on oma turismifirma ja ta on igapäevaselt seotud erinevate Nepali turismiassotsiatsioonidega. Kusjuures, alles hiljuti valiti ta TAAN-i (Trekking Agencies’ Associaton of Nepal) presidendiks. Samuti andis ta mulle oma visiitkaardi öeldes veel, et kui mul on probleeme või midagi vaja, pöördugu tema poole.
Sain järjekordselt hea tõestuse selle kohta, et põnevad asjad juhtuvad just siis, kui minna vooluga kaasa ning kui mitte olla põhjendamatult skeptiline ja karta kõike võõrast. Muidugi pärast seesama mees, kes mind aukonsuli juurde viis, luges mulle sõnad peale, et ma ikka igaühte Thamelis ei usaldaks. Nimelt liigub just sealkandis ringi palju inimesi, kes üritavad turiste petta.Ma ei taha küll oma järgnevaid nädalaid siin ära sõnuda, aga minu jaoks on Nepal olnud siiamaani turvalisemgi kui Euroopa. Ainult turistide rohked piirkonnad on need, kus tuleb olla ettevaatlikum ja kus kohalikud võivad olla tüütud (aga see on ju nii igas riigis, ka Tallinna vanalinnas). Igal pool mujal kohalikud ise ligi ei tule ja kui tulevadki, siis üksnes siirast huvist või soovist abi pakkuda. Olen kohanud turiste, kes on nepallaste suhtes skeptilised ja kardavad, et neid üritatakse petta. Minul pole aga siiamaani mingit probleemi olnud öelda kas või seda, et liigun üksi või olen selles piirkonnas esimest korda.
Selle sama mehega, kes mind aukonsuli juurde viis, olen mitmeid kordi hiljemgi Thameli tänaval, kus ta ringi “patrullib”, juhuslikult kohtunud. Üks kord juhatas ta mind soodsasse hotelli, kus sain tänu tutvustele odavamalt toa. Teine kord viis ta mind õhtul kell 8 Durbar Square’ile, kuna sellisel kellaajal ei pea selle külastamise eest enam kallist piletihinda välja käima. Nii et nüüd teate, kui näete Paryatan Margil või selle lähedal üht punase nokamütsiga lühemat ja sõbralikku vanemat meest, siis tema võib teid viia Eesti aukonsuli juurde. Ta on ise giid, aga aeg-ajalt töötab tänaval mõne trekkingfirma jaoks, kus räägib turistidega ja juhatab nad matkamiseks teatud firmadesse. Thamelis täiesti tavaline amet.
Alles hiljem avastasin, et mingi viide Eesti aukonsulaadile siiski on. Lihtsalt peatänaval, mida oli tookord keeruline märgata. Tegelikult on seda praegugi keeruline märgata, kuna see on nii tolmune. Tegemist on põhimõtteliselt Thameli sisenemiseks peatänavaga. Olin sealt mitmeid kordi varemgi mööda kõndinud, aga kordagi polnud seda lippu kõrgel üleval näinud.
Olen nüüd pea 4-nädalaselt reisilt tagasi KRMEF-is. Ilmad on vahepeal palju jahedamaks läinud. Päeval, kui päike paistab, on soe ja saab lühikeste varrukatega ringi käia. Nii kui päike mäe taha ära kaob, on tuntavalt jahedam ja õhtul tuleb juba korralikumalt riidesse panna. Tubades muidugi mingit kütet ei ole, seega on ka toas jahe. Kuna õhtust sööme avatud alas, siis eile tegime ka väikse lõkke, et end soojendada (vt pilti allpool).
Nagu varemalt lubasin, siis kirjutan ka sellest, mis me enne äraminekut siin tegime. Peamiselt tegelesime kohviku ümbersisustamise ja uuendamisega. Pesime aknaid ja kõike muud kohvikus ning muutsime osa kohvikualast õdusamaks, lisades sinna vaiba ja madalamad lauad. Välja terrassiosale tegime taaskasutatavatest autorehvidest lauad. Sealjuures pidasime plaani, kuidas seda kohta rohkem turundada ning Henrik kujundas ja printis välja flaierid välja jagamiseks. Paar korda käisin ka elamute ehitusel abiks ning aitasin seoses käimasoleva ehitusprojektiga seal, kus vaja.
Täpselt päev enne äraminekut, reedel, 13. oktoobril, pidasime kohviku taasavamispeo. Mina ja veel mõned vabatahtlikud olid ettekandja rollis ning teised vabatahtlikud esinesid muusikaga. Meie, tüdrukud kandsime kohalike pidurüüd sarisid. Külarahvast õnneks üritusele tuli ja kohad olid täis, seega võib öelda, et pidu oli edukas.
Namaste Nepal 